laupäev, 27. august 2016

Keha kõne

Tunda mõnu maailmast, mis on pilgeni täis igat laadi ilu – selles peitubki elurõõm, milleks kõik naised on loodud. 




Meie kultuuris aga röövitakse naiselt see elurõõm, kuna peetakse kohaseks teotada või hukka mõista naise loomulikku keha. Hoolimata sellest, kui suur või pikk või missuguse kujuga see on. Nii röövitakse naiselt uhkus oma kehaliste iseärasuste üle ja nii me kaotame ühenduse oma loomusunnilise vaistlikkusega. See asendub hoopis oma ihulise pärandi halvustamisega. Nii kaobki naise loomulik rõõmutrallitus, mis elab ta kehas.


Naisi suunatakse oma keha häbenema, varjama ja ümber kujundama kunstlike lisandite või koguni kirurgilise sekkumise kaudu. Kui naine seda endalegi pahaaimamatult teha laseb, siis jääb ta ilma oma ürgsest ühendusest oma loomupärase vaistlikkuse ja kehas peituva tarkusega.


Toites naise kehaga seotud komplekse tähendab rohkendada põlvest põlve murelike ja neurootiliste naiste hulka.

Kui hävitatakse naise vaistlik kokkukuuluvus oma loomuliku kehaga, siis näritakse sellega läbi ta eneseusk. Ta hakkab kahtlema selles, kas ta on ikka hea inimene või ei ole. Ja oma isiklikku väärtust hakkab ta hindama mitte selle järgi, kes ta on, vaid kellena ta paistab. 

Nii hakkab naine kulutama järjest rohkem aega ja energiat muretsemisele toiduhulga, kehakaalu, riietuse, jalanõude, meigi... oma väljanägemise peale. See võtab palju aega ja tähelepanu ning annab värvingu kõigele, mida ta teeb või teha kavatseb või mida elult ootab.
Nii röövib mure ja ebakindlus oma keha ja selle väljanägemise pärast naiselt suurema osa tema loovusest ja võimest tähele panna midagi muud.

:(

Põlisrahvaste loomusunnilises maailmas oleks mõeldamatu, et naine kulutaks sel kombel oma kallist aega lihtsalt väljanägemise peale.
Peatagem selline vägivald omaenda keha kallal!
Laululinde ei saa ju olla vaid ühte liiki. Liigirohked on mändid ja hundidki. Kõik rinnad ja kõik pihad ei saa olla ühe kujuga. Kõik nahad ei ole ühtviisi tundlikud.


Me saame eemalduda sellisest pseudokultuurist, mis ei loo väärtusi vaid hävitab neid.

Kui naine ei hülga oma loomuliku keha ega usu neid udujutte, nagu langeks õnn osaks ainult neile, kes on teatava kehakujuga või teatavas vanuses, siis võidab ta tagasi ühenduse oma kehaga.
Nii ei hoia me ennast enam tagasi ja elame täisvereliselt loomulikku ja tõelist elu.


Ja kõik läheb paika. Enesetunnustamine ja eneseaustus saavad sisse säärase hoo, et hakkavad lõppeks muutma ka kultuurihoiakuid.


~Keha kõne. lk 250.~

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar